Eilsest siis. :) Esimene pool päevast oli üsnagi mõttetu – joonistasin edasi üht pilti. Pilt on hobusest Games. Igatahes, kui just tuba pühkisin Ramsesega, siis tulid isa ja Kaja ning kutsusid randa. Muidugi olime nõus ning panime kohe ujukad alla ning võtsime rätikud. Hakkasime autoga Pikakari suunas minema (teate, seal polnudki enam nii rõve vesi :D). Jõudsime randa kohale just suurte lainete ajaks ning läksime kohe vette. Suplesime siis.. ma ei teagi, tund aega? Igatahes selgus, et isa oli vahepeal läinud rahvast juurde tooma – nimelt Kreete, Mumm ning äsja Šotimaalt jõudnud Maris ning Alana Maya. Peagi jõudsidki nad kõik kohale. Tervitasime äsja saabunuid ning ajasime vee piiril juttu. Lõpuks hakkasime siis koju ka minema. Kell oli siis mingi kümne paiku.. ? Igatahes meil oli ju ainult üks auto ning mina ja Ramses sõitsime siis pakiruumis. Tumedate klaasidega saab küll seda teha. :P Nujah, viisime Kreete, Mummi, Marise ja Alana Mummi juurde ning Kaja läks oma koju. Mina hakkasin kodus Gamesi pilti edasi joonistama. Joonistasin, kuni ära väsisin ning läksin magama. Järgmisel päeval (täna) tegin mitu tundi oma pilti ning saingi valmis.. Ei tea, kui rahul sellega nüüd olla – aga mulle meeldib, arvestades seda, et see oli esimene töö mida ma tõesti üsna kaua tegin (mitte minu tavapärased 1-2 tundi kritseldused). Igatahes, panen siis siia ka kuulutuse püsti: kui tahad, et ma ka sinu loomast sarnase pildi joonistaksin, siis vaata lähemalt siit!

Hei-hei-hei. ;) Jäi jälle mõni päev vahele, aga jah – ma nagu ei leidnud eriti põhjust kirjutamiseks. Igatahes, ma olen ennast surmani täis ujunud, aga ikka tahan veel.. Täna käisime ka rannas, sel suvel esimest korda stroomi omas. Varem käisime ikka Pirital / Pikakaris. Kuid Piritale ei viitsinud, bussid on seal ka megalt täis. Ning pikakari.. seal oli viimane kord mingi ülirõve vesi, nagu mingi seep-palsam-udu-vesi. Maitses nagu okse ning vee all nägi max 1 meetri kaugusele. :S Seetõttu oli mul Kreetega ka nii palju kokkupõrkeid vee all. Igatahes pikakarile ma enam niipea ei lähe. Niisiis – käisime stromkal. Seal oli ka väga palju rahvast. Kreete ja Ramses pidid mu vahepeal aina pooleks rebima. “Hinga”-värk oli ka hea. :D Nujah, mängisime ka oma tavapärast kolekolli mängu... Ja ranna juures ühes letis müüdi Julla-Kumme.. (see nimi ei ütle mõnele teist vist midagi). Üritan pildi leida... Igatahes täna oli varjus 31 kraadi, päikse käes veel kuumem, pidavat olema Aafrika kuumalaine. Aga jah, lahe päev oli muidu! :)

PS! Julla-Kummist ei leidnud pilti, kuid kirjeldus: roosa kummist pallike (umbes muna suurune, aga ümmargune), millel on nägu peas ja sellised kummist jublakad küljes. Mingi elektrooniline asi on ka sees, et kui Julla-Kummi peksta, siis hakkab vilkuma. :D Ostsin kunagi Ukrainast omale, kuid olen selle ära visanud/kaotanud..

Niisiis, käisin täna Kreetega kinos Eclipse’i (Päikesevarjutus) esilinastust vaatama. Bronnisin piletid juba varem ära, et kindlalt minna saaksime. Kohale jõudsime kinno ligi 30 min enne filmi algust. Jee. Igatahes ootasime siis kuni kell natuke enne 19.00 ning läksime saali. Enne jagati veel esilinastuse puhul kõigile kummikomme. 7 kommi oli pakis, aga sellegipoolest olid head. Nujah, hakkas siis film. Minu arust oli ikka täitsa hea film. Parem kui New Moon – parem kui ma arvasin. Naljakas oli ka, vahepeal terve saal naeris. Ja see oli ka hea, et mõne koha peal pool kinosaali plaksutas. Ma ei saanud aru algul, et kes seal niimoodi plaksutab?? Kuni siis vaatasin selja taha – ahahh. Kui film läbi, siis tuli muidugi kõige suurem aplaus. Üldiselt, mina jäin filmiga rahule, hea oli. Aga jah, see on vaid minu arvamus. ;)

Ma pole kaua kirjutanud, sest olen paljut teinud. Olen küll arvutisse saanud jne, aga ikkagi pole kuidagi kirjutama juhtunud. Igatahes, jõudsin täna Aegnalt koju, käisime Kreetega matkal. 5.juuli hommikul läksime, niiet pmst 48 tundi olime ära. Matk oli... mitmekesine. Ma väga pikalt ja täpselt ei hakka praegu kirjutama, aga midagi ikka. Telgi panime saare paremale poole üles, umbes 3 kilomeetrit oli sinna sadamast (vähemalt nii ma arvan). Tee oli metsas, see oli tõeline sääsemaa. Ma ei tea, minu meelest igatahes Ruhnust hullem. Veevõtu koht oli igatahes sadama juures ning sinna oli tõsiselt tüütu minna (sääsed). Käisime siis sadamas hoopis mööda rannikut, sest seal oli vist vähem sääski. Libedad kivid ja vetikad igatahes olid küll, mis aeglustasid meid. Laagrist sadamasse ja tagasi läksime umbes 1,5 tundi. Õnneks käisime vett toomas vaid ühe korra, 8.juuli hommikul. Aga juba see oli tüütu. Igatahes ujumas käisin mina kokku 6 korda. 4 korda käisin Kreetega 7.juulil (siis oli ainuke tõsiselt ilusa ilmaga päev). 1 korra käisin kaheksanda hommikul koos Kreetega (peale vee toomist) ning 1 korra käisin üksinda kaheksandal, täpselt enne tormi algust. Kui nägin vee alt välja tulles välku eemal, siis läksin kaldale. Olime siis Kreetega telgis ning vihma sadas ja müristas ja lõi äikest. Ajasime mingit varraste juttu, kuni lõpuks torm järgi jäi. Tegime õues pannkooke (priimus oli meil kaasas). Pärast käisime nõusid pesemas ning telki tagasi. Kell 22.30 õhtul mõtlesime sadama poole minema hakata, hommikul nagunii ei viitsi. Panime siis telgi kokku, võtsime Kreetega mõlemad 1 telgiosa kaenlasse ning kotid selga ja kõndisime mööda kive sadama juurde. Sääski oli megapalju. Panime telgi ruttu üles, katet ei hakanud peale panema. Arvasime, et öö tuleb kuiv. Läksime magama siis, kuid kell 01.40 ärkasin ma üles, sest piisad tulid näole. Vihm. Toksisin Kreete ka üles ja me tormasime välja katet peale panema. Siis ruttu sisse tagasi. Tuli äikest ning telk läks iga äikesega seest jumala valgeks. Püüdsime magama jääda. Hommikul mõtlesime minna kl 11.30 mineva praamiga. Panime asjad kokku, sõime ning ootasime praami. Selgus, et praamis olime me ainsad reisijad. Saime vabalt valida, et mida telekast vaadata, pult oli täielikult meie käsutuses. Vahepeal jalutasime ringi ka praami peal ning filmisime ja pildistasime. Lõpuks olime Tallinnas, läksime ruttu koju. Super oli ikka kodus olla! Panin nüüd ruttu Aegna sündmused kirja, ma ei tea millal ma taas kirjutan. Võibolla varsti, võibolla mitte. Aga ma kirjutan. 
                                      ** ENNE TORMI **

Sorry, et ma pole eriti kirjutanud. Taas. Palju tegemist on olnud, tegelt kaaa... Ma otsustasin, et suvel ma ei saaks niikuinii hakkama sellega, et kirjutan iga päev – jäägu see siis 1.septembriks. :P siis peaks ju ometi seda aega olema ja iga päev võimalus korraks kodus arvutisse hüpata. Aga okei, ma siis kirjutan, et miks mul nii kiire oli. Muidu te ei usu minu vabandusi, et ma pole blogi kirjutanud.
Igatahes, meil Kreetega tuli mõte – läheks matkama. Nagu kahekesi, võtame telgi, toidu jms kaasa ning lähmegi nii. Konsulteerisime issuga, tema oli igati päri ning soovitas meile Kõrvemaad. Nii me läksimegi nimekirja tegema... Teinepäev käisime poes ning pakkisime. Eile hommikul igatahes ajasime ennast kell 6:20 üles, et rongile jõuda. Jube, kui vara! O_O Suvel tglt eriti ei tohi nii vara ärgata, puhkama peab. ;) Aga igatahes me ajasime ennast ülesse, haigutasime riidesse, toppisime paar võileiba ka kurku.. Võtsime kotid (mingid suured paksud mammuti kotid olid) selga ning kargasime (loivasime) välja. Läksime trammiga baltasse. Keegi seal trammis ütles ka, et “Vaata neid!”. Imelik oli natuke. Jõudsime siis ilusti rongi peale. Meie “suur seiklus” oli algamas. Rongis polnud absoluutselt midagi põnevat, tegime natuke nägusid ja irvitasime tasa – üldiselt olime nagu tavaliselt. Panime minu koti nimeks E. ja Kreete omale R. Haahaa, kes aru peaks saama. XD Kõik rongis tehtud pildid on siuksed väsinud ilmega...
Jõudsime siis Aegviidu peatusesse. Olime suht virgunud selleks ajaks. Läksime maha, võtsime kaardi ja kompassi välja ning hakkasime Aegviidus orienteeruma. Okeiokei, me leidsime õiged teeotsad silmapilkselt üles. :) Kõndisime mööda metsaradasid, ma leidsin omale Posti, siuke mõnus roigas oli. :) Esimesed kilomeetrid möödusid pidevalt kaarti vaadates ning olles veendunud, et me oleme eksinud. Alles Ännijärve juures avastasime, et me pole eksinud. Käisime korra Ännika juures ning läksime edasi. Laulsime seal igast laule. Parimad olid “Pilvede embuses” (mitte see Ott Sepa ja Märt avandi versioon) ja “Sääse ja pääsukese laul”. See viimane kujutas endast “Viimse Reliikvia” üht laulu, ainult et nende sõnadega:

Pääsud tulevad, sääsed surevad!
Nii ei jää meile ühtegi sääske!
Ei ühtegi sääske, ei ühtegi sääske,
ei ühtegi-ühtegi pääsukest!

Saite aru, mis lauluga on tegu, eks? :) Sääsed (sünonüüm: ****pead) ise inspireerisid meid selle laulu loomisel. Laulsime seda siis ja igast teisi laule ka. Laulu järgi otsustades olime me Kreetega pääsud, sest me killisime sääski. ;) Nägime ka karujälgesid, jumala lahedad olid. Väga head pilti ei saanud, aga vaadake seda kehvagi. Vahepeal jõudsime liivamägede juurde. Seal oli nii ilus ja palav, et otsustasime lühikesed püksid jalga panna. Paraku me ei pannud tähele, et see oli suur lage ala ning et mingi grupp inimesi vaatas eemalt ja pildistas meie riietumist. Väärakad. –.– Me läksime siis ruttu edasi, et neist eest ära jõuda. Ja sinna jäi ka minu Post, mida niiiiiii kaua kaasas olin kandnud. Viskasin ta lihtsalt põõsasse. Liivakate juurest polnud enam palju jäänud ning me jõudsime peagi Jussi järvede juurde. Otsisime mõnusa laagripaiga, panime telgi püsti ning tegime olemise mõnusaks. Üritasime lõkkeasemel ka lõket püstitada, kuid see plaan läks aia taha, sest me ei saanud hakkama. Kolm tikku jäi alles. Sõime siis külmi viinereid ja makarone. Head olid siiski! :)
Pärast läksime järve äärde pikutama, laulsime, hüüdsime ning kuulasime kuidas vee pealt kajas. Viskasime käbisid vette ja ühe vääraka naise (puuroika) ka. Leidsime siis ühe mõnusa pisikese aasakese sealt puude vahelt ning sinna paistis nii palju ilusat päikest. Pikutasime seal, kuulasime eurolaule (Moldova pasunasoolot). Millalgi hakkasime lollitama ka. Tegime lühifilmi Caesarist. Kuidas ta üritab järvega rääkida, kuigi on alati selle kõnevõimes kahelnud. Kuidas ta otsib oma armsat Reliikviat (oranž joogipudel) taga. Kuidas ta leiab Reliikvia ja läheb jälle järve äärde. Kuidas ta pettub, sest talle ei vasta ei järv ega ka Reliikvia. Kuidas ta Reliikvia ja oma saua ära viskab. Kuidas Caesar sureb. Kui olime lõpetanud, siis tulid meie laagri juurde üks noorpaarike ja küsisid: “Mis jama see on?”. Mul oli nii piinlik, sest mina olin ju see hull Caesar olnud. O_O Rääkisime siis neile, et kus on veel mõni laagriplats ning nad läksid ära. Naersime siis ja jätkasime lollitamist.. Üldiselt, meil oli lõbus. :P Tegime ka Proua Raudvasara ratsutamise õpetuse ning Härra Sea elu viimase seajahi. Aga jah, need olid lihtsalt mingid lollitused. Muidu, meil oli tore küll. :) Sõime millalgi õhtusööki ka. Ma avastasin, et minu imelik salatike oli midagi vägaväga rõvedat ning ei tahtnud seda enam süüa. Plaanisime selle öösel sellele paarikesele viia, aga see plaan jäi tegemata. Lõpuks oli aeg magama minna. Telk oli jube külm, aga saime kuidagi magama jäädud. Ärkasime iga natukese aja tagant üles, lõdisesime pisut ning jäime siis magama tagasi. Väga vastik öö oli. :/
Hommikul ärkasime kaks tundi enne äratust (külma tõttu) ning läksime välja hommikuvõimlemist tegema. Jooksime ka ümber puude ning jah, hakka küll soojem. :) Hakkasime siis sööma ning pakkisime asjad kokku. Peagi võtsime vett ja hakkasime tagasi liikuma. Meil oli  mõistagi liiga palju aega. Aga siiski, läksime. Tegime vahepeal videoid ka. Vaatasin teel, et Posti polnudki enam seal põõsas, kuhu ta visanud olin. Liikusime siis edasi, kuulasime peaaegu terve tee muusikat. Kumbki ei viitsinud eriti rääkida. Vahepeal muidugi vahetasime mõne lause ning peatustel rääkisime ka. Tagasi kõndimisest ei jäänud mul millegipärast midagi naljakat meelde. :P Millalgi jõudsime siis Aegviitu. Meil oli ligi kaks tundi rongi väljumiseni ning seadsime ennast ühele rohelisele murulapikesele. Kreete läks poodi otsima, kõht oli tühi ning toiduvarud otsas. Samal ajal olin mina E. ja R.-i valvur. Lõpuks tuligi Kreete, käes kaks pakki kaneelisaiasid ning üks mahl. Nämmmmmmm... :P
Umbes pool tundi enne väljumist avati rongi uksed ja me läksime siis sisse. Seadsime ennast ühte vaguni otsa sisse. Rong ei sõitnud veel ja seal käis mingi purjus prükkar ringi. Just minu ja Kreete istme juures oli õllepudeleid täis prügikast ning seal see prükkar siis tuhniski. Pobises veel omaette KOGU AEG, et “Peaaegi, et keegi ei näe!”. Me Kreetega pidime igatahes täiega naeru kinni hoidma. Vahepeal turtsatasime ka. Kui prükkar eemalduma hakkas, pobises ta: “Keegi vist märkas!”. Nagu ha-ha! XD Rongis oli ka mingi mees, kes rääkis mingi tund aega telefoniga elu teemadel. Tema üle tuli ka isu naerda. :P Rong hakkas siis sõitma, olime juba parajad vässad. Eriti ei rääkinud rongis, sest see tegi nii kõva lärmi ja ei tahtnud karjuda ka üle vaguni. Lõpuks tuli see õnnistatud Balti Jaam ning me läksime maha. Jalad ja õlad olid väga valusad ning nii me kõmpisimegi koju. Käisime mõlemad pesus, vahetasime voodipesud, pakkisime asjad lahti ja tundsime kodusolemisest mõnu. :)

Eilsest siis nii palju, et arutasime Kreetega igast asju ning võtsime vastu ühe olulise otsuse. Nimelt – me jätame ratsutamise maha. Ei tea veel, kui kauaks. Kas ajutiselt või igaveseks. Aga igatahes, praegu me enam ratsutama ei lähe. Kurb on küll, VÄGA kurb. Aga noh, see polnud ju ainult meie otsus. Kõik sõltub ka teistest inimestest ning olukorrast ja nagu alati – rahast. No jah, mõned olid muidugi kurvad, et nii tegime. Aga mis parata, alati ei saagi kõike. Igatahes, me Kreetega olime öösel kaua üleval ja rääkisime juttu. Magama läksime üsna kõvasti peale keskööd, uihh. Igatahes, hüvasti ratsutamine! Kes teab, talli ma võibolla veel lähen. Tsauu!

Oih, mul on paar päeva kirjutamata jäänud. :D Õhtuti on mõnikord nii kiire arvuti kinni panemisega, et ei jõua kribada.. Sellepärast mõtlesin ka uue süsteemi välja – ei kirjuta mitte õhtuti vaid kirjutan järgmisel päeval, et mis eile tegin. :D Ehk siis homme kirjutan, et mis ma täna tegin jne. Aga jah, täna kirjutan siis eilsest ja üleeilsest. Üleeilsest pole eriti midagi kirjutada.. Käisime Kreetega Rocca al Mare keskuses ning ns jalutasime. Rohkem eriti ei mäleta, vist. Igatahes, eile oli üsna tegus päev. :P Hommikupoole olime üsna niisama, ma käisin pesus ning Kreete ja Ramses pidid korra trennis käima. Aga õhtul läksime isa sõbra sünnipäevale (mina, Kreete, isa, Kaja). toimus katuse ja saunaga parve peal. Sõitsime umbes tund aega kohale, sünna hakkas kell kuus kuskil Rapla lähistel jõel. Algul aitasime toitu jms parve viia ja meile näidati ühte lahedat parv-maja. :D Et nagu maja, millega saab jõe peal sõita vms. *TAHAB KAA SELLIST* !!! Nujah, läksime siis oma parvekesse. Saime seal süüa, rääkida, 3 inimese kaupa kanuuga tiirukesi teha.. Ma tegin ka ühe tiirukese. Osad käisid saunas ka ja siis peale seda ruttu ujumas ja siis jälle saunas ja korraks vette jne. :D Mina ei läinud. Pärast toimus siuke võistlus, et kõik võtsid paaridesse ja siis pidid mingit (u. 1meeter või natuke vähem) nööri suus hoidma, mille teise otsa oli seotud vildikas. Ja siis pidi selle vildika enne oma paarilist maas olevasse pudelisse panema. Loodan, et saite aru. :D Igatahes mina alguses võitsin oma paarilist. :P Siis tuli nii, et need kes paarilistest võitsid, pidid koos mängima (u. 8 võitjat oli kokku). Ma sattusin Kreetega (ta võitis ka oma paarilist :D) paari ning Kreete sai enne mind pudelisse oma vildika. Siis võistlesid 4 võitjat ning siis omakorda 2 võitjat (ehk siis finaal). Hehe, ja finaal: Kreete vs. issi. :D:D Kreete võitis. Sai omale auhinnaks kükloobi (kirjutasin õigesti?). Nojah, naljakas oli muidu, aga täitsa tore. :) Lasti rakette ka parve pealt. Sünna sai mingi 11 paiku õhtul läbi. Sõitsime autoga kodu poole. Ma magasin terve tee. :D Koju jõudsime peale 00:00. Uni tuli ruttu, sest tegus päev oli. Tsauuuuu. ;P

Nu hei! Oleks täna peaaegu kirjutamata jäänud. Aga jah, kahjuks pole mul midagi märkimisväärset öelda... Okeiokei, tegelt on küll üks uudis. Aga sellest hiljem. Täna töötasin jällegi hobuste projekti kallal. Tõugude kirjutamisega eriti kaugele edasi ei jõudnud, sest lugesin liiga palju Oma Hobu ajakirjasid. Põnevad on, noh! Aga siiski lõpetasin ära trakeeni hobuse ning tegin ka eesti hobuse ära. Kreete eriti palju ei jõudnud, käis vahepeal piljardit mängimas.. Millalgi päeval tuli mul ja Kreetel taas pähe juba ammu olnud mõte – talli vahetada. Kurtna Kregleni on muidu hea koht küll, kuid asukoht pole meile eriti hea. Ning muidugi on ka paremaid kohtasid. Algul plaanisime minna Tondile, kuid sellest räägitakse väga halba juttu ning ausaltöeldes nende juttude põhjal paistab tall üks halvemaid olevat. Nii ma siis otsisingi uut talli, mis oleks kindlasti Tallinnas. Kohe hüppas mulle ette Veskimetsa. Lugesin selle kohta, jumala hea paistab! Treenerid on head ning Veskimetsast räägitakse ka, et super hea tall. Nojah, Kreete helistaski pärast väikest nõupidamist treenerile ja pani meile esmaspäevaks proovitrenni kirja. Eks siis vaatame, kas hakkame käima. Hetkel on kahjuks üldse küsimärgi all see, et kas me üldse saame edasi ratsutada. =S Aga ma siiski loodan, et saame... Sest kui mitte kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab, ehk? Igatahes, olen praegu otsast otsani lootust täis (ainult väikene ruum on jäetud nendele hobuse teadmistele minu ajus). (: Aga okei, ma TÕESTI loodan, et kõik läheb lõpuks hästi ja ma saan edasi ratsutada (sest tulevikus plaanin ma seda kindlasti). Nüüdseks aga – tsauuu!

Niisiis, täna jätkasime jälle oma hobu-projektiga. Kreetel said valmis põhilised värvused ning ta jätkas märgistega. Täna lõpetas ta ka koolisõidu ära ning jätkab siis takistussõiduga. ;P Mina olen endiselt tõugude juures. Olen ära teinud juba araabia hobuse, friisi hobuse, täisverelise ratsahobuse, prževalski hobuse, hannoveri hobuse ning alustasin trakeeni hobusega. Kui see teile kuidagi vähe tundub, siis võtke teatavaks – ma tegelen ühe tõuga 1-3 tundi. Kasutan 3-4 erinevat raamatut ning ühes raamatus on lihtsalt iga hobuse kohta täiega palju kirjas. Täisverelise kohta oli mingi üle 60 lehekülje, niiet... O_O Igatahes, ma ei tee üldse kõiki tõugusid. Teen ära ainult tuntumad ja olulisemad hobusetõud. Nojah, paar puhkepausi on ka sees olnud (max 1 tund) ja muidugi söögipausid. :D Ma täna muidu midagi erilist ei teinudki, pmst ainult seda hobuste projekti. Aga jah, see on minu jaoks piisavalt eriline ja põnev.. Lisaks sellele on see nagu TÄIEGA õpetlik! Kui mul ajaloo tunnis ei jää mitte ükski aastaarv meelde, siis seoses hobustega jäävad mul iseenesest aastaarvud jms meelde. Endalegi naljakas. :D Ma lausa ise näen-tunnen, kuidas mu aju aina suureneb. :P Esimene kord elus, kui ma naudin õppimist... Sest tglt see ju on õppimine. :D Igatahes, lähen teen veel täna paar tundi tööd. Tsaukii!

Täna olime kohe hommikul mõne tunni arvutis. Siis aga otsustasime Kreetega, et "EI – me ei ole tervet päeva arvutis". Ja nii me hakkasime mõtlema, et mida teha. Tahtsime mingit suurt projekti käsile võtta. Peast käisid läbi igasugu asjad seoses käsitööga, kirjutamisega jne. Aga ei tulnud pähe üldse midagi sellist, millel oleks olnud selline efekt, et tahaks selle asja kohe ära teha. Millegi peale polnud eriti õhinas vms. :D Lõpuks mul tuli see hea õige efekti-mõte – hobused. Niisiis arutasime natuke asja Kreetega ja järgmisel hetkel tormasime juba Viru keskuse Knopkasse kaustikuid ostma.  Sealt edasi läksime keskraamatukokku. Leidsime kuus paksu hobuste raamatut ning võtsime ka neli "Oma Hobu" ajakirja. Nende kümne kirjandusteosega läksime siis kassasse. Seal oli üks vanem naine ning kui ta järjest hunnikust raamatuid võttis, mille kõigi pealkiri sisaldas hobuseid, siis läks tema nägu aina lõbusamaks ja suu aina rohkem naerule. xP Lõpuks ta küsis, et kas me käime ratsutamas. Vastasime, et jah ja läksime siis ära. Kihutasime siis koos koju. Kreete alustas hobuste värvide uurimist ja kokkuvõtete tegemist kaustikusse. Mina alustasin tõugudega. Saate aru, ühes raamatus oli 16 lehekülge araabia hobusest... suht peenikeses kirjas ja pmst ilma piltideta.. O_O Lugesin kõik läbi ja vot, sain küll targemaks. Muidugi jagasime oma avastusi ka üksteisega (mina ja Kreete) ja saime nalja ka. Näiteks, tahate teada kuidas saada araabia hobust? Tuleb ristata panda, neeger ja sebra. :D Mitte et te pihta peaksite saama, miks see nii on (tglt ei ole nii, see oli ju nali o.o). Ja teate, et 1913.aastal olid puhtad Friisi hobused välja suremas. Sugutäkke oli terves maailmas ainult KOLM!! Märasid oli natuke rohkem. Siis prooviti siiski liiki päästa ning tänapäevaks on ligi 1000 sugumära ning 25 sugutäkku. :P Nojah, mõni ime et neid Eestis eriti ei leidu... Igatahes meil oli väga huvitav. Pmst terve teise poole päevast tegelesime hobustega ning meil on veel mega palju teha ka. Me ei tee ju ainult värvuste ja tõugude kohta, vaid ka haiguste, allüüride, ajaloo, kauboide, indiaanlaste (nende hobuste :D), koolisõidu, takistussõidu ja igast selliste asjade kohta. Igatahes, meil on nüüd tükiks ajaks tegemist. ;) Igatahes, tsaukiiii!