Eilsest siis nii palju, et arutasime Kreetega igast asju ning võtsime vastu ühe olulise otsuse. Nimelt – me jätame ratsutamise maha. Ei tea veel, kui kauaks. Kas ajutiselt või igaveseks. Aga igatahes, praegu me enam ratsutama ei lähe. Kurb on küll, VÄGA kurb. Aga noh, see polnud ju ainult meie otsus. Kõik sõltub ka teistest inimestest ning olukorrast ja nagu alati – rahast. No jah, mõned olid muidugi kurvad, et nii tegime. Aga mis parata, alati ei saagi kõike. Igatahes, me Kreetega olime öösel kaua üleval ja rääkisime juttu. Magama läksime üsna kõvasti peale keskööd, uihh. Igatahes, hüvasti ratsutamine! Kes teab, talli ma võibolla veel lähen. Tsauu!