Sorry, et ma pole eriti kirjutanud. Taas. Palju tegemist on olnud, tegelt kaaa... Ma otsustasin, et suvel ma ei saaks niikuinii hakkama sellega, et kirjutan iga päev – jäägu see siis 1.septembriks. :P siis peaks ju ometi seda aega olema ja iga päev võimalus korraks kodus arvutisse hüpata. Aga okei, ma siis kirjutan, et miks mul nii kiire oli. Muidu te ei usu minu vabandusi, et ma pole blogi kirjutanud.
Igatahes, meil Kreetega tuli mõte – läheks matkama. Nagu kahekesi, võtame telgi, toidu jms kaasa ning lähmegi nii. Konsulteerisime issuga, tema oli igati päri ning soovitas meile Kõrvemaad. Nii me läksimegi nimekirja tegema... Teinepäev käisime poes ning pakkisime. Eile hommikul igatahes ajasime ennast kell 6:20 üles, et rongile jõuda. Jube, kui vara! O_O Suvel tglt eriti ei tohi nii vara ärgata, puhkama peab. ;) Aga igatahes me ajasime ennast ülesse, haigutasime riidesse, toppisime paar võileiba ka kurku.. Võtsime kotid (mingid suured paksud mammuti kotid olid) selga ning kargasime (loivasime) välja. Läksime trammiga baltasse. Keegi seal trammis ütles ka, et “Vaata neid!”. Imelik oli natuke. Jõudsime siis ilusti rongi peale. Meie “suur seiklus” oli algamas. Rongis polnud absoluutselt midagi põnevat, tegime natuke nägusid ja irvitasime tasa – üldiselt olime nagu tavaliselt. Panime minu koti nimeks E. ja Kreete omale R. Haahaa, kes aru peaks saama. XD Kõik rongis tehtud pildid on siuksed väsinud ilmega...
Jõudsime siis Aegviidu peatusesse. Olime suht virgunud selleks ajaks. Läksime maha, võtsime kaardi ja kompassi välja ning hakkasime Aegviidus orienteeruma. Okeiokei, me leidsime õiged teeotsad silmapilkselt üles. :) Kõndisime mööda metsaradasid, ma leidsin omale Posti, siuke mõnus roigas oli. :) Esimesed kilomeetrid möödusid pidevalt kaarti vaadates ning olles veendunud, et me oleme eksinud. Alles Ännijärve juures avastasime, et me pole eksinud. Käisime korra Ännika juures ning läksime edasi. Laulsime seal igast laule. Parimad olid “Pilvede embuses” (mitte see Ott Sepa ja Märt avandi versioon) ja “Sääse ja pääsukese laul”. See viimane kujutas endast “Viimse Reliikvia” üht laulu, ainult et nende sõnadega:

Pääsud tulevad, sääsed surevad!
Nii ei jää meile ühtegi sääske!
Ei ühtegi sääske, ei ühtegi sääske,
ei ühtegi-ühtegi pääsukest!

Saite aru, mis lauluga on tegu, eks? :) Sääsed (sünonüüm: ****pead) ise inspireerisid meid selle laulu loomisel. Laulsime seda siis ja igast teisi laule ka. Laulu järgi otsustades olime me Kreetega pääsud, sest me killisime sääski. ;) Nägime ka karujälgesid, jumala lahedad olid. Väga head pilti ei saanud, aga vaadake seda kehvagi. Vahepeal jõudsime liivamägede juurde. Seal oli nii ilus ja palav, et otsustasime lühikesed püksid jalga panna. Paraku me ei pannud tähele, et see oli suur lage ala ning et mingi grupp inimesi vaatas eemalt ja pildistas meie riietumist. Väärakad. –.– Me läksime siis ruttu edasi, et neist eest ära jõuda. Ja sinna jäi ka minu Post, mida niiiiiii kaua kaasas olin kandnud. Viskasin ta lihtsalt põõsasse. Liivakate juurest polnud enam palju jäänud ning me jõudsime peagi Jussi järvede juurde. Otsisime mõnusa laagripaiga, panime telgi püsti ning tegime olemise mõnusaks. Üritasime lõkkeasemel ka lõket püstitada, kuid see plaan läks aia taha, sest me ei saanud hakkama. Kolm tikku jäi alles. Sõime siis külmi viinereid ja makarone. Head olid siiski! :)
Pärast läksime järve äärde pikutama, laulsime, hüüdsime ning kuulasime kuidas vee pealt kajas. Viskasime käbisid vette ja ühe vääraka naise (puuroika) ka. Leidsime siis ühe mõnusa pisikese aasakese sealt puude vahelt ning sinna paistis nii palju ilusat päikest. Pikutasime seal, kuulasime eurolaule (Moldova pasunasoolot). Millalgi hakkasime lollitama ka. Tegime lühifilmi Caesarist. Kuidas ta üritab järvega rääkida, kuigi on alati selle kõnevõimes kahelnud. Kuidas ta otsib oma armsat Reliikviat (oranž joogipudel) taga. Kuidas ta leiab Reliikvia ja läheb jälle järve äärde. Kuidas ta pettub, sest talle ei vasta ei järv ega ka Reliikvia. Kuidas ta Reliikvia ja oma saua ära viskab. Kuidas Caesar sureb. Kui olime lõpetanud, siis tulid meie laagri juurde üks noorpaarike ja küsisid: “Mis jama see on?”. Mul oli nii piinlik, sest mina olin ju see hull Caesar olnud. O_O Rääkisime siis neile, et kus on veel mõni laagriplats ning nad läksid ära. Naersime siis ja jätkasime lollitamist.. Üldiselt, meil oli lõbus. :P Tegime ka Proua Raudvasara ratsutamise õpetuse ning Härra Sea elu viimase seajahi. Aga jah, need olid lihtsalt mingid lollitused. Muidu, meil oli tore küll. :) Sõime millalgi õhtusööki ka. Ma avastasin, et minu imelik salatike oli midagi vägaväga rõvedat ning ei tahtnud seda enam süüa. Plaanisime selle öösel sellele paarikesele viia, aga see plaan jäi tegemata. Lõpuks oli aeg magama minna. Telk oli jube külm, aga saime kuidagi magama jäädud. Ärkasime iga natukese aja tagant üles, lõdisesime pisut ning jäime siis magama tagasi. Väga vastik öö oli. :/
Hommikul ärkasime kaks tundi enne äratust (külma tõttu) ning läksime välja hommikuvõimlemist tegema. Jooksime ka ümber puude ning jah, hakka küll soojem. :) Hakkasime siis sööma ning pakkisime asjad kokku. Peagi võtsime vett ja hakkasime tagasi liikuma. Meil oli  mõistagi liiga palju aega. Aga siiski, läksime. Tegime vahepeal videoid ka. Vaatasin teel, et Posti polnudki enam seal põõsas, kuhu ta visanud olin. Liikusime siis edasi, kuulasime peaaegu terve tee muusikat. Kumbki ei viitsinud eriti rääkida. Vahepeal muidugi vahetasime mõne lause ning peatustel rääkisime ka. Tagasi kõndimisest ei jäänud mul millegipärast midagi naljakat meelde. :P Millalgi jõudsime siis Aegviitu. Meil oli ligi kaks tundi rongi väljumiseni ning seadsime ennast ühele rohelisele murulapikesele. Kreete läks poodi otsima, kõht oli tühi ning toiduvarud otsas. Samal ajal olin mina E. ja R.-i valvur. Lõpuks tuligi Kreete, käes kaks pakki kaneelisaiasid ning üks mahl. Nämmmmmmm... :P
Umbes pool tundi enne väljumist avati rongi uksed ja me läksime siis sisse. Seadsime ennast ühte vaguni otsa sisse. Rong ei sõitnud veel ja seal käis mingi purjus prükkar ringi. Just minu ja Kreete istme juures oli õllepudeleid täis prügikast ning seal see prükkar siis tuhniski. Pobises veel omaette KOGU AEG, et “Peaaegi, et keegi ei näe!”. Me Kreetega pidime igatahes täiega naeru kinni hoidma. Vahepeal turtsatasime ka. Kui prükkar eemalduma hakkas, pobises ta: “Keegi vist märkas!”. Nagu ha-ha! XD Rongis oli ka mingi mees, kes rääkis mingi tund aega telefoniga elu teemadel. Tema üle tuli ka isu naerda. :P Rong hakkas siis sõitma, olime juba parajad vässad. Eriti ei rääkinud rongis, sest see tegi nii kõva lärmi ja ei tahtnud karjuda ka üle vaguni. Lõpuks tuli see õnnistatud Balti Jaam ning me läksime maha. Jalad ja õlad olid väga valusad ning nii me kõmpisimegi koju. Käisime mõlemad pesus, vahetasime voodipesud, pakkisime asjad lahti ja tundsime kodusolemisest mõnu. :)